Motiveeritud nädalavahetused

Mind äratati täna liiga vara üles. Ma magasin väga sügavalt ja nägin ülikahtlast unenägu ja siis otsustas mu kasuisa, et ta peaks mind üles äratama. Ma ei tea miks, aga see oli temast väga inetu. 

Pärast pikka vingumist ma tõesti tõusin üles ja jälgisin teda veidi aega pahuralt, kuni ta lõpuks tööle läks, siis vedasin teki diivani peale, panin Family Guy peale ning vahtisin seda, juues kohvi (tõesti-tõesti) piimaga. Tundus nagu hea mõte. See polnud. 

Pärast ühte tundi oma elu raiskamist tuli mulle peale mingi imelik motivatsioon. Polnud just tavapärane aeg motivatsiooni tekkimiseks seega ma ei saanud päris hästi aru, et mida ma siis nüüd teha tahan, aga siis ma mõistsin, et tahan olla täna väga tervislik ehk siis süüa nagu normaalne inimene ja ehk jooksma minna või muud moodi end füüsiliselt koormata ning kõik toad korda teha ja sealhulgas enda tuba ümber kujundada ja siis ehk kellegagi õue minna või üldse midagi ekstreemset teha. Nüüdseks on see motivatsioon mööda läinud ja nüüd ma istun diivani peal, endiselt magamisriietes ja ma pole endiselt midagi kasulikku korda saatnud ja kuidagi nõme on nüüd olla, sest sellised lambised hood tulevad mulle tihti peale.. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ma olen ainuke, kellel sellised hood peale tulevad ja siis neid produktiivselt ära ei kasuta? Mõnikord ma lihtsalt vaatan mõnda inimest ja mõtlen: "Kuidas? Kuidas sa jõuad nii palju asju ühe päeva jooksul ära teha?" Ma tõsiselt imetlen neid inimesi. Nad lihtsalt suudavad kõik kodused tööd ära teha, saada häid hindeid, trenni teha, olla sotsiaalselt aktiivsed, enda tuba korras hoida, magada vähemalt 8 tundi, võidelda draakonitega ning sealjuures veel head välja näha. 

Minu päev näeb suures osas umbes selline välja: ärkan umbes 5:30, et ma saaksin rahulikult riided valida, süüa, asjad kokku panna, end korda teha ja veel oma elu järgi mõelda. See viimane on tähtsaim asi, seega ärge tulge ütlema, et ma selle välja jätaksin. Seda ei juhtu. Seejärel vean ma end kooli, kus ma lihtsalt füüsilise kehana istun, mõeldes absoluutselt ebavajalikke asju (kuigi ega ma ei tunne, et tunnis mulle tähtsamaid asju selgeks tehakse). Siis umbes kell 16:00 saan ma koolist lahti, kõnnin pool tundi koju ning siis olen ma juba reaalne laip. Mõte sellest, et ma peaks veel õppima, toad korda tegema, jooksma minema, vähemalt 8h magama ja sotsiaalne olema väsitab mind veel rohkem. Niisiis ei tee ma midagi neist ja hakkan enamasti lihtsalt mingit filmi vaatama ja kui hästi läheb, siis ehk õpin enamus asju ära ja lähen magama, et saaksin oma 6 tundi magatud, et järgmine päev päris the living dead poleks.

Nädalavahetuseti mul 98% juhtudest motivatsiooni pole. Ma luban iga neljapäev, et see nädalavahetus olen produktiivne ja iga reede ma mõistan, et ma lihtsalt valetan endale. Hea on, kui suudan sotsiaalnegi olla. Ma pole kindel, kas see häirib mind. Natuke kindlasti. 

Igatahes võtsin ma endale väga kindla eesmärgi hakata vaatamata motivatsioonipuudusele tubliks ja üritan siiski kõik need asjad ära teha, mis ma endale lubasin. Alustuseks võiksin end normaalselt riide panna. Seejärel ehk teen kõik ilusti korda, et kordki ei saaks ema ette heita, et ma kodus kunagi midagi ei tee. Ma ei saa talle seda pahaks panna, ma enamasti ei teegi. Ning jah, ma tunnen selle pärast süümekaid aga ma tihti lihtsalt ei suuda. 

Ma arvan, et ma saan hakkama vähemalt pooltega nendest asjadest, mis ma endale luban. Sest mul on motivatsiooni mitte olla motivatsioonitu ja ma ei ole ise ka päris kindel, mis ma selle all mõtlen, aga noh, saate aru küll.
 

Juba see, et ma siia blogisse midagi kirjutasin on juba midagi, eks?
Igatahes soovin Teile kaunist ning motiveeritud nädalavahetust.