PÜHA SIDRUNIJUMAL KAS SEE ON TÕESTI UUS SISSEKANNE??


"Jaa, ma hakkan peaaegu iga päev kirjutama" LIES!  Vabandustvabandustvabandust, et ei ole siia midagi jõudnud kirjutada. Ma tunnistan ausalt: ma pole lihtsalt viitsinud ja pealegi kirjutan ma seda blogi vist ainult enda jaoks, sest keegi seda niivõinaa ei loe. "Oh my god, Marilin, who cares about your thoughts about the life and universe?"  

Noh jah. AGA ma ei kustuta seda blogi ära, ega jäta asja katki, sest ma olen mõistnud, et sellest on mulle isegi natuke abi olnud. Ehk siis kui ma jälle ülegenereerin, siis ma saan need mõtted vähemalt kuhugi kirja panna, et ma peaks neid oma ajus hoidma, sest ma tean, et nad on mul kuskil kirjas. That sentence tho'...

Igastahes... jõulud. Ärge minust valesti aru saage, jaaa, piparkoogid ja kingid ja muu säärane on tore aga ma ei näe jõuludes enam ammu mingit mõtet. "Jõuludega tähistatakse Jeesus Kristuse sündi"  Kas ma olen usklik? Ei. Kas mul on mõtet Jeesuse sündi tähistada? Ei.
Paljud arvavad ka seda, et jõulud on see aeg, kui tuleb teha palju head ja perega koos olla. Bullshit. Kas Te tõesti usute, et kui jõuludeaegu kodutule viieka ette viskate, siis kõik sitt mis elu jooksul korda saatnud olete, saab järsku lunastatud? Või, et kui korra aastas üheskoos lauda istute, siis olete traditsiooniline Ameerika 1970'te reklaampere?

Las ma räägin veidi enda 'pere' traditsioonidest: ütleme nii, et mu kasuisa-poolne suguvõsa, kes mulle otseselt midagi tähenda, tuleb meile. Siin on suur laud, sööme, tehakse magedaid nalju, räägitakse natuke liiga valjult, jagatakse kinke ja siis süüakse-juuakse edasi. Umbes see aeg lähen mina enda tuppa ja veedan terve õhtu vaikselt joonistades/ kirjutades ning muusikat kuulates. Kas ma tunnen end kuidagi teistmoodi? Täis jõulurõõmu ning pereühtsust? Ei. Lihtsalt tuju läheb veel hullemaks, sest see kõik on nii pointless pealegi ei saa ma väga rahus olla, sest uksest käiakse pidevalt sisse-välja.

Ma üritan mitte kõike ilusat siiski ära rikkuda. Jõuludel on häid külgi ka. Näiteks odavad mandariinid. Mandariinid on päris head, eks? Ja noh.. pean tunnistama, et jõulutuled ja paksult langev lumi on ka päris kena. Eriti kaunis on siis, kui sa kuulad rahulikku muusikat, vaatad pimedas üles tänavalaternaid ja sa näed, kuidas valgusvihus lumehelbed langevad. See on minu "asjad, mis mulle talve puhul meeldivad" nimekirjas esikohal kindlasti.

Kell on nüüdseks 23:28 ja mina peaksin end magama (loe: voodis lamama kella 3-ni öösel ja mõtlema lollide asjade peale ja seejärel kogemata kõrvaklappide vahele magama jääma, et siis hommikul avastada, et olen järjekordselt need perse keeranud) sättima. Ma täna ei otsi teile tumblrist pilte vaid panen hoopis ühe enda kõige hiljutisema joonistuse siia, mis ei olnud päris see, mis ma esialgu plaanisin but oh well.



Odavaid mandariine!

Lihtsad asjad- toredad asjad

Ma palun siiralt vabandust, et pole siia see nädal kirjutanud. 

Aga mul on ausalt hea põhjendus: mul on olnud tohutult stressirohke nädal, ma olen niigi terve see aeg ohverdanud oma 6-tunnisest unest 1-2 tundi, et jõuaksin veel veidi stressata, et siis siiski kooliasjad tegemata jätta. Ma vist pole maininud, et ma ei maga hästi. Minu jaoks on tavaline, kui magan 4-6 h. Mu keha ütleb, et magaksin kauem, aga aju on nagu: nope, let's think about the shit that happened 4 years ago and think over the situation to make it 10x worse..  ma pole ilmselt ainuke, kellel seda juhtub, küll aga mõjutab see mu elu natukene liiga palju.. aga see selleks.

Ma tahan tegelikult kirjutada asjast, õigemini kellesti, kes mind selle jubeda nädala jooksul esimest korda Tõeliselt naerma pani. Ilmselt kõik eeldavad nüüd mingit noormeest, kuid see pole nii. Ta on kass. Täpsemalt minu õe kass. Long story short: pidin täna õe kahte last valvama, neil on ka üks kiisu, kellega meil tekkis kohe alguses deep connection. Erinevalt minu enda kahest kassist, sellele Kassile ma tõesti meeldin, ja see tunne on vastastikune. Mainin enne jätkamist kiiresti ära ka fakti, et jah, ma jumaldan kasse, kuid terve see postitus ei saa olema kassidest (kuigi nagu võiks ju?) Igatahes, ma tulin siia ja sellel totul oli mängutuju ja istusin siis diivani ette põrandale maha (mulle meeldib põrandal istuda/ magada, don't judge please) ja ta lähenes kuidagi minu tagant, diivani pealt ja hakkas reaalselt mu juukseid sööma, see pani mind naeratama, see oli armas omal imelikul moel. Hiljem otsustasin, et peaksin selle siia kirjutama ja oodates sajandeid, et nett ära ühendaks, tuli ta mulle järgi ja siis ma mängisin siin temaga veidi, Tal oli vaja mu kätt närida, seega ma õrritasin tema pea kohal käega, et ta hüppaks ja ma viimasel hetkel käe ära saaksin tõmmata- see plaan õnnestus, aga see kuidas ta alla tagasi kukkus oli naljakas. Ta on kass, tal peaks olema loomuses käppadele kukkuda, kuid tema vajus kuidagi küljele ja seljale ja mulle nagu tundus, et ta tegi seda meelega. Kui nüüd mõelda, siis on nii iga kord, kui ma siia tulen. Ta hakkab mängima, käitub totakalt ja armsalt ning iga kord paned ta mind sellega naerma. Tore, kui on keegi, kes saab sellega hakkama. Kõige rohkem paneb mind hämmastama see, kui lihtne asi võib mu tuju 10x paremaks muuta. Nii, jõudsimegi teema tuumani: lihtsad asjad muudavad meid õnnelikuks.

Läheneme sellele teaduslikult: oletame, et see väide on hüpotees ja nüüd peame selle kas siis kinnitama või ümber lükkama. Selleks tuleb koguda taustinformatsiooni ja teha katseid ja siis tuleb neid analüüsida. Ilmselt on paljud kuulnud sellisest challenge'st nagu "100 happy days". Lühidalt on selle eesmärk panna inimesi märkama neid väikseid asju, mis meid õnnelikuks teevad. Iga päev peavad nad tegema pildi millestki, mis neid rõõmsaks tegi too päev, ning selle sotsiaalmeediasse üles panema. See võiks olla katse, taustinfoks aga võiks olla inimeste, kes on selle läbi teinud, tagasiside. Või kui minna näiteks Tumblrisse, siis see on täis, postitusi, mis seda hüpoteesi kinnitavad. Hüpoteesi, mida on korduvalt kinnitatud, nimetatakse loodusseaduseks ning nende vastu ei saa. Seega kuhu ma tahan jõuda on see, et meie tujud on siiski mingilmääral meie endi teha. Muidugi, vaimsed haigused nagu depressioon, bipolaarsus, närvilisushäire jms on hoopis teine teema, nende puhul on tegemist eranditega (kuigi isegi depressiivne inimene võib oma haigust leevendada väikeste, toredate asjadega, I know that shit). Paljudel loodusseadustelgi on erandeid, näiteks on kindlaks tehtud, et vesi voolab allapoole, kuid on olemas jõgi, mis voolab ülespoole, siiani pole kindlaks tehtud, miks see nii siis on (vähemalt mina pole kuulnud, et sellele mingi seletus on leitud).

ASJAD MIS TEGID MUL TÄNA TUJU NATUKE PAREMAKS:
1) Kiisu
2) Hea ning vana muusika
3) Mõte sellest, et homme pole kooli ja ma saan magada natuke kauem kui tavaliselt
4) Cuba Libred, mis mu õde mulle soetas
5) Viinamarjad, mis samuti mu õde mulle ostis
6) See, et mu õelaps kuulutas mind "Maailma ilusaimaks tädiks"
7) Kõik kassid, keda ma täna olen näinud
8) Kõik koerad, keda ma täna nägin
9) See, et vene keele õpetaja mõistis, miks mul jutt kirjutamata oli, ning ei pannud mulle kahte
10) See, et ma ei hävitanud end täna väga

Ma loodan väga, et see viimane pilt teeb Teie päeva paremaks, sest vaadake kuidas need kiisupojad ja kutsu eiravad inimeste poolt seatud normi, et koerad ja kassid ei saa läbi ja sama võiksite Teie teha: eirata ühiskonna poolt seotud stereotüüpe because you are fucking amazing and unique and society is you so be a good person.

Tänaseks aitab, head ööd! :)

Seened

"That moment when someone has seen your message and doesn't reply"

Mulle ei meeldi selline asi. Kohe üldse mitte. Eriti nõme on veel see, kui sa esitad mõne küsimuse, mis on sulle tähtis ja nad on seda näinud aga nad ei vasta. Minge persse. Olgu, ma saan täiesti aru, kui on kiire, ning antud hetkel pole võimalik vastata, aga pole ju nii kuradi keeruline öelda näiteks, et "Vabandust, mul on hetkel veidi kiire, ma vastan niipea kui saan."  Ma pole päris täpselt aru saanud, miks nii tehakse. Kas ollakse siis solvunud või üritatakse näidata, et wow, ma olen väga tegus inimene, mul pole aega rääkida. Ma tean, et mõni teeb seda sellepärast, et nad ei soovi temaga rääkida, kuid miks siis ignoreerida? Võib ju lihtsalt öelda, et temaga ei soovita suhelda. Miks kõike nii keeruliseks teha? 

Ma ei talu tegelikult väga paljusid asju, kui see teema on kindlasti minu esikümnes. Väga tavaline on ka olukord, mis näeb välja umbes selline:
Mina: *väga pikk tekst täis palju filosofeerimist ning elu defineerimist*

-paar sajandit hiljem-
Teine inimene: "Mhmm"/ "Olgu"/ "Eksole" vms

Mina: *mingi tähtis küsimus, millele oleks kiiremas korras vaja vastust*
-paar päeva hiljem, kui see küsimus enam tähtis pole-

Teine inimene: "Mdea"

Olgu, nii ekstreemne see muidugi pole, aga ma olen kindel, et paljud saavad relate'ida. Kui sa tunned, et sa oled mingilmääral see inimene, kellest siin jutt käib, siis palun lõpeta. Palun. 

Kui sa ei viitsi kellegagi rääkida- ütle talle, et sa ei viitsi rääkida

Kui sul pole aega, et rääkida- ütle talle, et sul pole aega

Kui sa ei oska midagi tarka öelda- vii teema sinna, kus sul on midagi tarka öelda

Kui sa oled inimese peale solvunud- siis lahendage see kuradi probleem ära, mitte ära eelda, et see kui sa oled tema kirja "näinud" ja ei vasta, siis see teine järsku mõistab, kui halb inimene ta on. Tõenäoliselt solvub tema su peale rohkem.

Kui sa kavatsed inimest mingi aja pärast ignoreerima hakata- ära kirjuta talle üldse. Ära ole nõme.

Teine väga not okay asi minujaoks, mis ka mingis osas siia teema alla käib on see, kui kellegagi hakatakse suhtlema, mingi aeg saadakse ülihästi läbi, suheldakse igapäevaselt ja siis ühel hetkel vajub see lihtsalt ära. Ma ei tea, ehk ma ise teen midagi, aga see viib alati tuju väga-väga alla. Mu üks kõige halvemaid harjumusi on see, et ma suudan alati üle mõelda seega kui midagi sellist peaks juhtuma, siis ma võin nädalaid sellest mõelda ning arutleda miks nii läks ja kas mina olen selles süüdi. Lisaks sellele olen ma väga arg, seega ei julge ma enamasti inimese enda käest küsida, mistõttu ei saagi ma teada tegelikku põhjust.

Kuna Kätlin tahtis minuga õue minna, siis ma siia täna rohkem ei kirjuta. Arvan, et värske õhk teeks mulle head. Õues on suht chill ka, selline natuke udune ja rahulik. Teile üks väike must do: kuna homme algab jälle kool ja stress on üks peamisi põhjuseid, miks surrakse varakult, siis
1) Pane põlema mõned küünlad (eriti head on lõhnaküünlad, viirukid jms)
2) Pane peale enda lemmik playlist, mis ei oleks too depressive ega liiga energiline. Selline rahulik.
3) Pane selga oma kõige mugavamad riided, kui soovid, võid kasvõi alasti olla.
4) Lama voodile või põrandale või ükskõik kuhu, kus sul oleks hea ning mugav.
5) Ole nii ja mõtle headele asjadele enda elus (kasvõi see, et oled elus ning näed) minimaalselt pool tundi, mida kauem seda parem.

Tõsiselt ka, proovige seda. Ideaalne oleks, kui teha seda iga päev. See on ülirahustav ja pärast on kuidagi kergem olla. :)

Ilusat pühapäeva!

Motiveeritud nädalavahetused

Mind äratati täna liiga vara üles. Ma magasin väga sügavalt ja nägin ülikahtlast unenägu ja siis otsustas mu kasuisa, et ta peaks mind üles äratama. Ma ei tea miks, aga see oli temast väga inetu. 

Pärast pikka vingumist ma tõesti tõusin üles ja jälgisin teda veidi aega pahuralt, kuni ta lõpuks tööle läks, siis vedasin teki diivani peale, panin Family Guy peale ning vahtisin seda, juues kohvi (tõesti-tõesti) piimaga. Tundus nagu hea mõte. See polnud. 

Pärast ühte tundi oma elu raiskamist tuli mulle peale mingi imelik motivatsioon. Polnud just tavapärane aeg motivatsiooni tekkimiseks seega ma ei saanud päris hästi aru, et mida ma siis nüüd teha tahan, aga siis ma mõistsin, et tahan olla täna väga tervislik ehk siis süüa nagu normaalne inimene ja ehk jooksma minna või muud moodi end füüsiliselt koormata ning kõik toad korda teha ja sealhulgas enda tuba ümber kujundada ja siis ehk kellegagi õue minna või üldse midagi ekstreemset teha. Nüüdseks on see motivatsioon mööda läinud ja nüüd ma istun diivani peal, endiselt magamisriietes ja ma pole endiselt midagi kasulikku korda saatnud ja kuidagi nõme on nüüd olla, sest sellised lambised hood tulevad mulle tihti peale.. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ma olen ainuke, kellel sellised hood peale tulevad ja siis neid produktiivselt ära ei kasuta? Mõnikord ma lihtsalt vaatan mõnda inimest ja mõtlen: "Kuidas? Kuidas sa jõuad nii palju asju ühe päeva jooksul ära teha?" Ma tõsiselt imetlen neid inimesi. Nad lihtsalt suudavad kõik kodused tööd ära teha, saada häid hindeid, trenni teha, olla sotsiaalselt aktiivsed, enda tuba korras hoida, magada vähemalt 8 tundi, võidelda draakonitega ning sealjuures veel head välja näha. 

Minu päev näeb suures osas umbes selline välja: ärkan umbes 5:30, et ma saaksin rahulikult riided valida, süüa, asjad kokku panna, end korda teha ja veel oma elu järgi mõelda. See viimane on tähtsaim asi, seega ärge tulge ütlema, et ma selle välja jätaksin. Seda ei juhtu. Seejärel vean ma end kooli, kus ma lihtsalt füüsilise kehana istun, mõeldes absoluutselt ebavajalikke asju (kuigi ega ma ei tunne, et tunnis mulle tähtsamaid asju selgeks tehakse). Siis umbes kell 16:00 saan ma koolist lahti, kõnnin pool tundi koju ning siis olen ma juba reaalne laip. Mõte sellest, et ma peaks veel õppima, toad korda tegema, jooksma minema, vähemalt 8h magama ja sotsiaalne olema väsitab mind veel rohkem. Niisiis ei tee ma midagi neist ja hakkan enamasti lihtsalt mingit filmi vaatama ja kui hästi läheb, siis ehk õpin enamus asju ära ja lähen magama, et saaksin oma 6 tundi magatud, et järgmine päev päris the living dead poleks.

Nädalavahetuseti mul 98% juhtudest motivatsiooni pole. Ma luban iga neljapäev, et see nädalavahetus olen produktiivne ja iga reede ma mõistan, et ma lihtsalt valetan endale. Hea on, kui suudan sotsiaalnegi olla. Ma pole kindel, kas see häirib mind. Natuke kindlasti. 

Igatahes võtsin ma endale väga kindla eesmärgi hakata vaatamata motivatsioonipuudusele tubliks ja üritan siiski kõik need asjad ära teha, mis ma endale lubasin. Alustuseks võiksin end normaalselt riide panna. Seejärel ehk teen kõik ilusti korda, et kordki ei saaks ema ette heita, et ma kodus kunagi midagi ei tee. Ma ei saa talle seda pahaks panna, ma enamasti ei teegi. Ning jah, ma tunnen selle pärast süümekaid aga ma tihti lihtsalt ei suuda. 

Ma arvan, et ma saan hakkama vähemalt pooltega nendest asjadest, mis ma endale luban. Sest mul on motivatsiooni mitte olla motivatsioonitu ja ma ei ole ise ka päris kindel, mis ma selle all mõtlen, aga noh, saate aru küll.
 

Juba see, et ma siia blogisse midagi kirjutasin on juba midagi, eks?
Igatahes soovin Teile kaunist ning motiveeritud nädalavahetust.

Mis olevus ma üldse olen?

Ma usun, et enamus teavad minust niipalju, et olen mingi jorss Jõgevalt: kes teab minust rohkem, kes vähem. Tõde on aga see, et ma olengi üks jorss Jõgevalt AGA igal Jõgeva jorsil on omad erilised magical tunnused, mille poolest me ühte jorssi Jõgevalt teisest jorsist Jõgevalt eristame.

Eelneva ilmestamiseks ma arvan, et võiks kirjutada mõne fakti enda kohta (the following might and might not be true, you'll figure it out sooner or later)

1. Ma olen 16aastane, ma ei söö liha ja ma armastan loomi natuke liiga palju.
2. Mulle kohutavalt meeldib hambapasta maitse ja kõik mis selle maitset meenutavad (nätsud, suuvesi jms) Feel free to judge.
3. Ma räägin pooleldi inglise keeles, pooleldi eesti keeles, ma vabandan selle pärast aga ma mõtlen inglise keeles nii tihti, et ma olen unustanud, kuidas mõnda sõna eesti keeles väljendada.
4. Mulle meeldivad igasugused creepy'd asjad (sealhulgas creepypastad, õudukad ning niisama kõledust tekitavad pildid ning videod)
5. Kui Te esimesest punktist veel järeldada ei jõudnud, siis jah, ma olen vegetaarlane s.t ma ei söö liha. Ma kindlasti räägin kunagi hiljem põhjustest.
6. Ei, ma ei vihka inimesi, kes söövad liha. Minuarvates on see iga inimese oma asi. Küll aga ei tolereeri ma seda, kui keegi tuleb mulle ütlema, mida ma oma eluga pean tegema.
7. Ma olen natuke antisotsiaalne. Mul on enamusega inimestest keeruline suhelda, sest ma ei tunne end nende seltsis mugavalt.
8. Ma olen antonüümide kogum. Mul on samal ajal ülipohhui ning samas hoolin liiga palju, ma võin olla korraga väga rõõmus ning väga õnnetu, natuke OCD-lik ning natuke liiga laisk, et midagi enda elus korda teha and the list goes on.
9. Ma kirjutan seda blogi, sest Anna-Maria lubas mu blog-buddy siis olla.
10. Ma armastan muskelautosid ja need luksusautod ei paku mulle absoluutselt huvi.
11. Ma joon enda kohvi tavaliselt ilma piima ning suhkruta, ehk siis mustalt ja ma ei saa enda päeva ilma kohvita alustada.
12. Mu tujud varieeruvad masendunud ja motivatsioonitust normi ja heal juhul motiveertud olekusse.
13. Mul tuleb motivatsioon peale alati kas siis öösel kell 2-3 või paar minutit enne kui pean hakkama kooli minema ning see kaob selleks ajaks, kui mul reaalselt oleks aega midagi kasulikku teha, ära.
14. Mu url on selline, sest see on ka mu tumblri url ja ma ei viitsinud midagi uut genereerima hakata.

Ma rohkem fakte ei kirjuta, sest Anna-Maria arvates oli see liiga 2013. Ma võtan siinkohal endale lubaduse kirjutada siia blogisse rohkem kui ainult ühe postituse, kui ma saan sellega hakkama, ja kirjutan oletame, et 5 postitust, mis käsitlevad maailma ja universumi minu vaatenurga alt, siis ma ostan endale kelgu ja lasen sellega mäest alla (ausalt ka).

Ma täna rohkem ei kirjuta, sest ma lubasin, et teen reedel (ehk siis täna) oma toa ilusti korda ning vaatan ühe filmi lõpuni.

Ma annan liiga palju lubadusi.

Aga ma soovin Teile kaunist õhtut. Nägemist ja olge produktiivsed.